Mis on seksuaalne nõusolek? Siit ja sealt oleks nagu kuulnud, kuid pole jõudnud süveneda. Kas oleks tarviski? Tundub, et sellest on juba räägitud, kuid see ju ei puuduta mind. Miks me sellest ikka räägime?
Teadlik ja vabatahtlik seksuaalne nõusolek on informeeritult ning ilma survestamiseta loa andmine ükskõik milliseks seksuaalseks tegevuseks. Näiteks pole tegemist informeeritud nõusolekuga, kui meie teadmata on meid hõlmavat seksuaalset tegevust filmitud ning survestatud on näiteks nõusolek, kui selle saamiseks on ähvardatud suhte lõpetamisega. Algsele küsimusele võib seega anda küllaltki ammendava vastuse, mis siiski paljudes inimestes tekitab nii palju uusi küsimusi.
Kõige esmasem oleks ehk inimlik protest, mis lähtub traditsioonist ja harjumustest kinnihoidmisest: “Kas ma pean siis nüüd oma kaasa käest luba küsima, kui teda suudelda tahan?!”
Äkki tõesti peaks, kuid samas pole pea kunagi asjad nii must-valged, eriti veel need, mis puudutavad romantilisi suhteid ja seksuaalseid hetki.
Lihtne võiks olla meelde jätta, et enne mistahes seksuaalset tegevust peaksid teise/teiste osaliste käest järgi uurima, kas see neile samavõrra meelepärane on. Ja tema saab oma vabast tahtest ja kaalutletult nõusoleku anda või mitte. Kui keegi andis sulle eelmisel päeval/nädalal mõista, et ta siis soovis sinuga koos mingis seksuaalses tegevuses osaleda, siis täna oleks samasuguses olukorras olles tarvis seda uuesti üle küsida. Samuti, nagu eile võis inimene tahta sinuga teed juua, kuid täna tal juhuslikult teeisu pole, siis me ei tohi kellelegi vägisi teed sisse joota.
Järgmine reaktsioon võib samuti pärit olla vaikimisi uskumusest, et kui keegi on millegagi alustanud, siis peab ta selle ka täpselt samamoodi lõpule viima. “Aga ei või ju poole pealt ümber mõelda?!” Kui oled kord endale portsu putru taldrikule tõstnud, siis PEAD selle sama soojaga ka sisse kühveldama, hoolimata sellest, et vahepeal sai kõht juba täis. Tegelikult pole see ju ei tervislik ega mõistlik – oleme hingavad, mõtlevad ja keskkonnale reageerivad olendid – meie ülesanne on teha hetkes otsuseid, mis soosivad meie enese heaolu, vaimset ja füüsilist tervist.
Sama lugu on seksuaalse tegevusega, mis ühel hetkel tundub hea ja igati meelepärane, kuid mõne teguri muutudes võib kiirelt ebameeldivaks ja mittesoovitavaks osutuda. Ja meil on alati õigus selles hetkes teha otsus mitte jätkata. Rääkimata kirjutamata n-ö seksiskriptidest, mille järgi mingid kindlad tegevused järgnevad eelmistele. Keegi ei saa teisele inimesele ette kirjutada, mis järjestuses intiimses olukorras peaks käituma ning seega ei saa ka kunagi eeldada, et kui oleme teinud tegevust x, siis järelikult on nõusolek olemas ka “järgmise” tegevuse y jaoks. Näiteks, kui olen sinuga koos koju tulnud, ei tähenda see, et peaksin ka öö veetma ning kui ka veedan öö, ei tähenda see, et peaksin ka seksima. Igaüks loob soovi korral oma parima järgnevuse ise.
“Aga ma ei tea ju enne ise ka, kuhu me jõuame.” Ei teagi ja see ongi osa seksuaalsete tegevuste võlust ja põnevusest. Toimub dünaamiline koosloome inimeste vahel ning selleks, et mõista, kas osalised saavad üksteisest aru, on vajalik pidev ja tähelepanelik infovahetus, kas verbaalne või mitteverbaalne. On oluline, et me nimetame asju õigete nimedega, suudame ennast väljendada ning küsime, kui tekib segadus. Informeeritus eesolevast on üks seksuaalse nõusoleku aluseid ning kui see selgus tekib ka tegevuse edenedes, siis sellekohased väikesed päringud (ing.k checking in) on väga vajalikud, et teada, kas su kaaslane on samal lehel ning meelsasti valmis jätkama.
“Kogu see rääkimine ja küsimine rikub ju meeleolu ära!” Nõusolekut küsida ja anda võib nii verbaalselt kui ka kehakeeles. Kui sa soovid kedagi kallistada, tõstad sa embuseks käed, astud talle lähemale ning tõenäoliselt naeratad. Kui su kaaslane soovib sind samuti kallistada, tõstab ta sarnaselt sinuga käed ning astub sulle sammu vastu. See on edukas mitteverbaalne suhtlus. Kui on tegemist mitmetimõistetavate või keerulisemate ettepanekutega, siis on kohane koos kehakeelega kasutada ka sõnu. See võib algul tunduda harjumatu ja nurgeline, sest me pole üldiselt oma kultuuriruumis ega meedias seksuaalse nõusoleku küsimist kohanud, kuid iga uue asja õppimine vajab harjutamist. Sel hetkel piinlikkuse tundmine on väga normaalne, kuid pigem taluda see hetk kerget piinlikkust, kui et potentsiaalselt kellegi seksuaalseid piire ületada. Enda soovide väljendamine ning kaaslase aktiivne osalus annab nii meelerahu kui ka kindluse, et tegevus on soovitud ja nauditav.
Samuti on inimlikult arusaadav ka hirm “ei” ees. Tõrjutud ja eemaletõugatud olemist ei soovi keegi tunda, kuid püüame vaadata üht edukat nõusoleku küsimist ja vastuse saamist veidi teise nurga alt. Kui sulle tehakse ettepanek mingiks kindlaks seksuaalseks tegevuseks ning sa seda ei soovi ja vastad “ei”, siis üldiselt ütled sa “ei” sellele tegevusele, mitte inimesele. Oleks tegemist mõne teise tegevusega või mõne teise ajaga, võiks vastus olla ka “jah”. “Ei” asemel võime öelda ka: “Ma praegu seda ei sooviks, aga lähme hoopis jalutama/mängime kaarte/vaatame filmi…”. Sel viisil on endiselt võimalik koos aega veeta, kuid nii, et kõik osalised tunnevad end mugavalt. Tavaliselt keeldutakse tegevusest, mitte inimesest. (Muidugi on ka olukordi, kus ei soovitagi koos aega veeta ning sel puhul on selle õigeaegne väljendamine veelgi olulisem.)
Kõik ülaltoodu on vastamaks levinud reaktsioonidele ja (väär)arusaamadele, mis on kostnud seoses seksuaalse nõusoleku aruteluga. Selleks et tuua inimesteni mõistmist ja harjumist nõusoleku temaatikaga, on vajalik luua nõusolekukultuuri, kus seksuaalse tegevuse jaoks nõusoleku küsimine ja vastuse saamine oleks mugav ja igapäevane.
Lisaks kultuurile on tarvilik luua ka seadusi, mis seda kultuuri toetaks. Praegu on seksuaalse enesemääramise vastased süüteod reguleeritud karistusseadustikus ning siiani on käsitlusel olnud sunni- ehk vägivallapõhine käsitlus. Selle kohaselt peab vägistamise toimumiseks olema tõendatav vägivald või abitusseisundi ärakasutamine. Lisatingimuseks on kannatanu sõltuvus süüdistatavast ning selle sõltuvuse ekspluateerimine. Kui seksuaalse enesemääramise vastase süüteo koosseisus pole vähemalt üht neist tingimustest täidetud, pole seaduse järgi tegemist vägistamisega. Eesti on 2017. aastal vastu võtnud Istanbuli konventsiooni, mille kohaselt peab seksuaalvägivald olema seaduses defineeritud nõusoleku põhimõttest lähtuvalt ning nõusolek peab olema antud inimese vabast tahtest. Praegune karistusseadustik loeb inimesega tema tahte vastase suguühtesse astumise legaalseks, kui sellega ei kaasne üks kolmest ülaltoodud eeltingimusest. See ei ole vastavuses konventsiooniga ning vajab muutmist. Nõusoleku põhimõtte integreerimisega karistusseadustikku muutuks vägistamise juriidiline definitsioon, mille järgi nõusolekuta suguühe on vägistamine.
Siinkohal tekib tihti järjekordne vastuväide, mis on nõusoleku teema aruteluga kaasas käinud pea kõigis riikides, kus seadusemuudatus päevakorda tuleb: “Aga siis tuleb palju valesüüdistusi!” Valesüüdistuste osakaal seksuaalkuritegude puhul on väga väike ning see ei ületa valeütleuste osakaalu muude kuriteoliikide seas, kuid hirm valeütluste arvu tõusu osas selles vallas on tunduvalt suurem, tõenäoliselt seoses seksuaalkuritegude kujutamisega popkultuuris ning nendega seotud väärarusaamadega. Riikides, kus on niinimetatud nõusolekuseadus vastu võetud juba aastaid tagasi, on kasvanud seksuaalkuritegudest teatamiste arv, mis on positiivne nähtus, sest annab laiemapindset infot seda liiki kuritegude iseloomust ning aitab täpsemalt suunatud tegevuste kaudu uusi kuritegusid edukamalt ennetada. Praegu jääb Eestis seksuaalkuritegudest 98-99% registreerimata ning see on väga murettekitav suurusjärk. Ei ole põhjust eeldada, et arvestades seda tüüpi kuritegude väga isiklikku loomust ja potentsiaalset taasohvristamise võimalust kohtusse minnes, oleks palju inimesi, kes sooviksid esitada valekaebusi. Sama näitavad ka puuduvad tõendeid, et nõusolekuseaduse vastuvõtmine oleks kaasa toonud suurema hulga valeütlusi.
Lõpetuseks üks reljeefsemaid hoiakuid, mille ebamugavusest lähtuvaks eesmärgiks tundub enamasti olevat teema naeruvääristamine ja selle abil tühistamine. Kui tõstatub seksuaalse nõusoleku küsimus, siis kostab pahatihti küsimus: “Kas me peame siis enne lepingu allkirjastama või kuskile linnukese tegema?” Ilmselgelt ei anna selline lähenemine mingit olukorda lihtsustavat lahendust, vaid tekitab nõusoleku küsimisest ja andmisest mulje kui millestki bürokraatlikust ja ebameeldivast. Kui vaadata üht seksuaalse nõusoleku põhitingimusi, milleks on tagasipööratavus (vt ka pudru näidet), siis pole allkirjastamistel või linnukestel siin niikuinii kohta. Pöörakem tähelepanu ja energia pigem edasiviivatele tegevustele, mis paneksid aluse inimeste heaolu tähtsustavale nõusolekukultuurile.
“Nõusolek ja teised asjad, mida sa koolis ei õpi” on noortele suunatud projekt, mille tõid 2023. aastal ellu Progressiivne Liikumine koostöös Feministeeriumiga ning mis jätkub ka sel aastal. Selle käigus antakse grupile vabatahtlikele noortele koolitajatele põhjalik teadmistepagas seksuaalsest nõusolekust nii seaduslikus kui praktilises mõttes, mida nemad Eesti koolide 7.-12.-ndate klasside õpilastele jagavad. Projekti põhieesmärgiks on vähendada ahistamis- ja vägistamisjuhtumeid ning teha seda seksuaalhariduse ja teadlikkuse tõstmise kaudu, õpetades noortele, mis on nõusolek ning kuidas koos luua nõusolekukultuuri.