Kätri Kiilberg
Kes otsustab, kas noor tohib eemaldada oma rinnad?
Kujutage ette, te elate tavalist elu, ühes tavalises Eestimaa paigas koos abikaasa ja lapsega. Ühel päeval tuleb teie tüdrukuna sündinud laps teie juurde ning teatab nagu muuseas, et on tegelikult poiss. Arvate algul, et küll see faas üle läheb, tänapäeval ongi sellised LGBT ja soomuutuste teemad popid, aga sellistest nooruse huvidest kasvatakse ju välja… Saabub päev, kui teie laps saab 18-aastaseks ning teatab, et ta kavatseb oma rinnad maha lõigata ning ei vaja selle jaoks isegi psühhiaatrilist nõustamist. Mida peaksite selles olukorras tegema, küsib Progressiivse Liikumise peasekretär Kätri Kiilberg.
Sotsiaalministeeriumi juhend käsib, poob ja laseb?
10.04.2024 ilmus Eesti Ekspressis artikkel, kus üks anonüümne isa kurtis murest oma lapse mittebinaarsuse üle. Selgus, et mitmes peres on see probleemiks saanud: vanemate paarisuhe kannatab, lapsed muutuvad eraklikuks ja nende “suure unistuse” – rindade eemaldamise – täitumiseks pole vaja isegi psühhiaatri hinnangut. Väidetavalt teeb sotsiaalministeeriumi rahastatud värske juhend murelikuks vanemaid, kelle lapsed on läinud kaasa selle “sooideoloogiaga”. Mis on selle juhendi tegelik eesmärk?
Sissejuhatuses kirjutatakse, et selle eesmärk on aidata tervishoiutöötajatel pakkuda trans-patsienti austavat teenust. Kuna juhend tegelikku võimu ei oma, tähendab see juba eos, et süüdistus psühhiaatrilise abi mitte pakkumisest on lihtsustatud. Pigem on see kogum soovitusi tervishoiutöötajatele, kuidas peaks soolist üleminekut soovivate patsientidega käituma. See, mida trans-inimene päriselt teha saab, on seadusandluse teema. Eestis on hormoonravi alustamiseks ja passis soomarkerite muutmiseks vaja minna arstliku ekspertkomisjoni ette. Vaid nemad saavad anda muutusteks loa, mis garanteerib, et sooline üleminek pole mingi hetkemeeleolu väljund. Juba komisjoni ette saamise järjekorras oodatakse mitu aastat ning passis soomarkeri muutmiseks tuleb pärast esimest komisjoni otsust oodata veel vähemalt kaks aastat. Rindade vähendamine “kosmeetilistel põhjustel” ehk ilma haigekassa toetuseta, maksab tuhandeid eurosid. Eestis impulsiivselt sootunnuseid muuta on praktiliselt võimatu.
Miks ei saadeta noort psühhiaatri juurde?
Mainitud juhend ei ole seadus, kuid arvestab tegelikult nii lapse kui vanema soovidega. Vanemate muret, kas nende täisealiseks saanud laps ei peagi psühholoogilist nõustamist läbima, võiks aidata lahendada juhendi kolmekümnes lehekülg. Seal pakutakse välja ideaalne meditsiinilise soolise ülemineku protsess, mis austab trans-inimest, kuid lahendab ka mure “vaimse kontrolli” osas. Esimese sammuna soovitatakse, et inimene pöörduks esmatasandi tervishoiutöötaja poole, kelleks on näiteks õde või perearst. Patsient peab saama ise otsustada oma sooga seotud vajaduste üle, kuid andma seejuures ka informeeritud nõusoleku teenustele. Teisisõnu, peab ta mõistma, mida soolise ülemineku protsess kehale ja vaimule tähendab. Vestluse käigus räägitakse nii võimalikest ohtudest ja tagajärgedest kui ka vaimsest tervisest. On võimalik, et patsiendil esineb vaimse tervise probleem, mille tõttu ta ei saa anda informeeritud nõusolekut. Juhul kui tervishoiutöötaja selle tuvastab, suunatakse ta psühhiaatri juurde.
Nagu näha, siis juba esimesel sammul on vanemate mure vaimse tervise suhtes arvesse võetud. Eraldi küsimus on see, kas tervishoiutöötajad omavad nendes teemades piisavat kompetentsi, et patsiendile parim valik teha. Reaalsuses on Eestil veel pikk tee minna, et kõik esmatasandi tervishoiutöötajad oleks selle teemaga piisavalt kursis. Oluline on, et inimese vaimse tervise seisukorda ei tohiks kasutada õigutusena meditsiiniabist keeldumiseks. Edasilükkamine või viivitamine on õigustatud, kui tuvastatakse ilmne vaimse tervise probleem, mis võib mõjutada inimese võimekust mõista otsuste tagajärgi. Juhul kui see nii on, suunatakse ta ka spetsialisti poole.
Trans-soolisus pole haigus
Kui teie laps teatab teile, et tahab oma sootunnuseid muuta, oleks parem, kui pöördute edasiste sammude osas psühholoogi poole, kes aitab nii teil kui lapsel olukorraga paremini toime tulla. Nõustamine saab lahendada vanema paanikat oma lapse trans-soolisuse osas, kuid ei piira noorte enda õigusi. Psühhiaatri kohalolu aga igal juhtumil vajalik pole, sest trans-soolisus ise pole haigus. Ajalooliselt on trans-tervishoid põhinenud stigmatiseerival mudelil, mis on suhtunud trans-identiteeti kui vaimsesse häiresse. Kui laps muutub eraklikumaks, siis ei ole see põhjustatud mitte sellest, et ta on “otsustanud” olla trans, vaid sotsiaalsest tõrjutusest. Haigused, nagu näiteks depressioon, on häbivääristamise ja väärkohtlemise tagajärg, millega trans-inimesed igapäevaselt kokku puutuvad. Kui aga teie lapsel esineb eelnev probleem, mille tagajärjel tekib segadus sooidentiteedi pärast, peaksid tervishoiutöötajad selle tuvastama ning sellisel juhul noor järgnevaid samme astuda ei saa.
Oleks aeg tegeleda vanemate mure, mitte laste ümber veenmisega. Kui palju erineb noor, kes soovib oma rinnad eemaldada teisest, kes tahab lõigata ümber nina või tätoveerida terve keha? Need on protseduurid, mida tagasi võtta ei saa ning vanemate mure on selle valguses mõistetav. Kuid ühel hetkel kasvavad lapsed suureks ja kui nende otsused on informeeritud, tuleb aidata vanemaid olukorra mõistmisel. Psühholoogi abi ei maksa karta. Samuti võiks vanemaid aidata näiteks Eesti LGBT ühingu all tegutsev tugigrupp “transsooliste inimeste vanemad”. Ühingki tunnistab, et “trans inimese teekond mõjutab ka tema perekonda, mistõttu on oluline, et inimene oskaks toetajana ka ennast hoida”.
Tegeleda tuleb teavitamisega ja pakkuda tuge nii lastele kui vanematele. Trans-noorte ümber veenmise katsetest nad vähem “transiks” ei muutu.
Loe täispikka artiklit Õhtulehest.