Pilt on illustreeriv.
Kõigil on õigus endale väärikat palka nõuda. Õpin Tartu Ülikoolis loodus- ja reaalainete õpetajaks põhikoolis. Kui ma praegu aktiivselt koolis töötaksin, streigiksin ka mina, kirjutab Progressiivse Liikumise haridusaktivist Lotta Vaher uues Postimehes.
Õpetajaks õppijana segab mind, et palganumber on suure kella küljes, kuid teised minu jaoks vähemalt samaväärsed probleemid ei ole. Kui ma peaksin töötama nädalas 35 tundi (õpetaja täistööaeg) ja saaksingi esimesel aastal palka 1749 eurot kuus, oleks see minu meelest äsjaomandatud magistrikraadiga ja vähese kogemusega arvestatav tööleasumise palk.
Seejuures teistel samal aastal magistrikraadi lõpetanute keskmine sissetulek 2021. aastal oli 2017 eurot kuus, ehk õpetaja palgast märkimisväärselt kõrgem. Samas sisalduvad selles keskmises nii kunstide magistrandid (kes teenivad keskmiselt 1163 eurot kuus) ja IKT lõpetanud (2411 eurot kuus), nii et 1749 on esimese aasta palgana minu jaoks vastuvõetav kompromiss.
Muret tekitav on aga tõsiasi, et 86 protsenti õpetajatest töötavad enda hinnangul keskmiselt umbes kuus tundi kauem, kui töölepingus ette nähtud. Esimesest kursusest peale on meile loengutesse kutsutud tegevõpetajad rääkinud, et nii see lihtsalt on. Hirmutav, eriti kui mu alternatiiv on infotehnoloogiat või inseneeriat õppida, kus ma mitte ainult ei teeniks rohkem, vaid ei oleks ka ühiskondlikku ootust, et ma teen iga nädal üle kuue tunni vabatahtlikku tööd.
Seetõttu ei üllata mind, et paljud eriti reaalainete õpetajad eriala vahetavad. Võib küll rääkida, kuidas õpetaja töö on väga üllas, kuid tähtis töö võiks just eriti hinnatud olla. Kujutage ette, et ütlete noorele programmeerijale, et ta peabki töötama iga nädal vabatahtlikult kuus tundi kauem, sest ta töö on üllas ja riigile vajalik. Programmeerijad on vaieldamatult vajalikud, kuid selle jutu peale läheksid nad lihtsalt teise ettevõttesse tööle, kus neid tunnustatakse nii sõnas kui ka teos. Kuna õpetajatel seda valikut sisuliselt ei ole, kuna palgad on igal pool sarnased, leitakse teine amet.
86 protsenti õpetajatest töötavad enda hinnangul keskmiselt umbes kuus tundi kauem, kui töölepingus ette nähtud.
Lisaks eeldatakse, et õpetajad annavad sama arvu tunde, olenemata aine iseärasustest. Näiteks eesti keele õpetajatel on tihti vaja kirjandeid parandada, mis võtab töö iseloomu tõttu kauem aega kui näiteks matemaatika kontrolltööde parandamine. Matemaatikas on suurem võimalus kontrollimist delegeerida või automeerida, arvutustehte vastus saab olla kas õige või vale, kasvõi õpilane saab võtmega ülesande ära parandada, kuid kirjand vajab alati õpetaja eksperdipilku ja sügavamat analüüsi. Veelgi enam – mõnes aines, näiteks kehalises, puudub õpetajal tööde parandamise kohustus pea täielikult.
Minu meelest oleks mõistlik vähendada näiteks keeleõpetajatelt nõutud kontakttundide aega, et neil jätkuks aega kvaliteetselt ja tööaja sees oma kohustused täita. Mitmetes riikides, näiteks Austrias ja Soomes, peavadki keeleõpetajad andma klassile vähem tunde kui näiteks liikumisõpetuse õpetajad. See ei tähenda, et eesti keele tunde peaks õpilastel vähem olema, vaid et õpetaja annaks tunde näiteks kuue klassi asemel neljale ja kooli palgatakse üks eesti keele õpetaja juurde.
Võib küll kurta, et eesti keele õpetajaid ei ole kuskilt juurde võtta, kuid praegune süsteem, kus ülikoolist tulnud värske õpetaja paari aasta pärast, olles üle töötanud ja läbi põlenud, vannub, et ta enam kunagi kooli tagasi tööle ei lähe, pole jätkusuutlik ega õiglane.
Näiteks Austrias ja Soomes peavadki keeleõpetajad andma klassile vähem tunde kui näiteks liikumisõpetuse õpetajad.
Peale selle ei ole suur osa õpetajatelt oodatud tööst üldse tasustatud, isegi kui see väga palju aega võtab. Kui lapsevanem mulle helistab või kirja saadab, et oma lapse hinde kohta aru pärida, ja ma temale vastamiseks 20 minutit pean kulutama, ei saa ma selle eest lisatasu. Minult oodatakse endiselt tundide planeerimist, tööde parandamist ja tagasiside andmist.
Valdavalt on loovtööde, õpilasfirmade, praktiliste- ja uurimistööde juhendamine tasustamata. Klassijuhatajate lisatasu on naeruväärne (null kuni paarsada eurot), kuigi see toob endaga kaasa tohutu lisatöö ja -vastutuse, ning sellest ei ole alati võimalik loobuda. Minu hinnangul kui koolil on klassijuhatajat või loovtööjuhendajat vaja, oleks õiglane selle eest ka töömahule vastavalt maksta.
Teine võrdlemisi vähe tähelepanu saav mure on karjäärimudeli puudumine. Karjäärimudel tähendab, et õpetaja saab staaži või enda täiendamise eest rohkem palka. Praegu püsib palk kõigil õpetajatel sama, olenemata nende haridusest, töötatud aastatest või läbitud täiendkoolitustest.
Ma ei näe, miks ma peaksin tahtma õpetajana üle kümne aasta töötada, kui mu palk karjääri edenedes ei muutu. Öelge mõnele programmeerijale, et ta kuupalk on kümne aasta pärast sama, mis mõnel äsja tööle võetud kogemusteta isikul. Loomulikult ei taha programmeerija sinna ettevõttesse jääda.
Ma ei näe, miks ma peaksin tahtma õpetajana üle kümne aasta töötada, kui mu palk karjääri edenedes ei muutu.
Siin ei ole küsimus ainult ebaõigluses, vaid selles, et kogemusele ja pidevale pingutamisele ei ole vastavat tasu. Miks ma peaksin ennast koolitustel täiendama või Erasmuse projekte kirjutama, kui pädevuste kasvatamine võtab lihtsalt väärtuslikke töötunde? Samal ajal pidage meeles, et mul on kodus virn parandamata töid, ma töötan nii või naa rohkem kui 40,6 tundi nädalas, mul on vaja järgmise nädala tunnid planeerida ja mu postkastis on kolm vastamata kirja lapsevanematelt, kes tahavad teada, miks nende laps ühe või teise hinde sai.
Või pigem, miks ollakse üllatunud, kui ma teisele tööle siirdun, kus ma saan ikkagi maailma paremaks muuta, kuid minu arengut hinnatakse? Veelgi enam, vanusega kasvavad enamasti kulutused, võivad sündida lapsed (sealjuures on ju riigi huvides, et õpetajad oleksid võimelised peret looma), võidakse võtta kodulaen, osta auto. Töökohavahetus ei ole mõni ihnusest tehtud otsus, nagu seda vahel kajastatakse.
Kui mul oleks kindlus, et õpetajana tööle minnes ei pea ma töötama kauem, kui minu töölepingus on ette nähtud või saaksin vähemalt ületundide eest lisatasu, nagu igas teises ametis, kahtleksin ma palju vähem, kas tasub õpetajaks hakata. Kui meil oleks toimiv karjäärimudel, kus staaži ja oskuste täiendamist tasustataks õiglaselt, ei piiluks ma igaks juhuks IKT kõrvalerialade poole, et kulude tõustes ametit vahetada. Loodan, et kui ma paari aasta pärast kvalifitseeritud õpetajana täiskohaga tööle lähen, ei pea ma selliste asjade pärast enam muretsema.