Hetkest, mil toona alles loodav koalitsioon avalikkusele sooneutraalse abielu tulekust teada andis, on meid tabanud abieluteemaliste arvamusavalduste laine. Ise kaalusin seekord sõna võtmisest kõrvale hoidmist, sest tundus, et iga seda teemat puudutav argument nii ühelt kui teiselt poolelt on korduvalt läbi leierdatud. Alati samad inimesed samu seisukohti avaldamas, midagi uut siit ometi tulemas ei ole. Ent täpsem nn. väärtuskonservatiivide hädakisa vaatlus avaldas, et päris nii siiski ei ole. Kas need uuelaadsed argumendid on kuidagi pädevamad kui ennekuuldu? Väheüllatavalt, ei, kuid mõnes mõttes on nad senikuuldust huvitavamad.
Vastuargumente (sel määral, mil neid üldse argumentideks pidada saab) saab laias laastus jaotada kaheks: need, mis rõhuvad emotsionaalsetele (mõni võib-olla eelistab öelda vooruseetilistele) seisukohtadele ja need, mis püüavad mingitel vähegi päriselulisetel probleemidel põhineda. Esimestega sisuliselt vaielda ei saa. Kui kellegi arvates on homod jälestusväärsed, siis ma teda ühegi ratsionaalse argumendiga ümber ei veena. Samamoodi nagu inimest värvieelistuse, lemmiklõhna ja eelistatud muusikažanri osas ümber ei veena. Kust sellised eelistused tulevad jäägu psühholoogidele uurimiseks, ja kuidas nad meie maailmapilti sobivad, filosoofidele, aga mis kõigel sel vaieldamatult ühist on: need hinnangud on sügavalt ebaratsionaalsed ega pretendeeri ratsionaalsusele. Keegi ei tule ütlema, et need, kellele meeldib sinine värv, neil on vale arvamus, neile kellele aga punane, õige. Kui kellegi arvates homod ongi lihtsalt rõvedad, imelikud või kuidagi oma olemuselt sellised, et õiguseid ei vääri, siis see on samaväärne minu arvamusega, et kohupiimasõõrikud on üsna võikad. Kantseliitlikumalt saaks seda esteetiliseks homofoobiaks nimetada. Kui inimesel on selline arvamus, siis keegi seda temalt ära võtta ei saa, aga ega keegi ju tõsimeeli ei väidaks, et arvamus, mis on samavõrd ratsionaalne iga teise maitseküsimusega, meie kõigi ühiskonnaelu dikteerima peaks (ega minagi kohupiimasõõrikuid keelustama hakka).
Jõuame reaalsemate argumentatsiooniliste püüeteni sooneutraalse abielu vastasseisu õigustada. Esimest sedatüüpi argumenti on ka juba varem kuuldud ja see rõhutab sooneutraalse abielu väidetavatele (negatiivsetele) tagajärgedele. Neid argumente võiks põhimõtteliselt justkui tõsiselt võtta, aga seda vaid juhul, kui väidetavaid negatiivseid mõjusid mingilgi tõsiseltvõetaval viisil tõestada suudetaks. Ja just sel kohal – tõestatavusel – kukuvad vähemasti mulle kõik teadaolevalt siiani väljakäidud argumendid läbi. Näiteid taolistest argumentidest tuua saab palju. Nii väidab näiteks Urmas Viilma, et olukorras, mil noorte vaimne tervis on kriisis (mis on vaieldamatult tõene tähelepanek), mõjub sooneutraalse abielu ühiskonnale laastavalt¹. Kuidas ta sellise järelduseni jõuab, lugejale ei avaldu, küll aga on meil empiirilisi andmeid, mis kinnitavad vastupidist. Nii on meil näiteks uuringuid, mis loovad üsnagi tõsiseltvõetava seose sooneutraalse abielu legaliseerimise ja noorte suitsiidijuhtumite arvu vähenemise vahel². Teised sooneutraalse abielu vastased muretsevad jällegi sündimuse pärast, mis abielumõiste muutumisega väidetavalt kolinal kukkuma hakkaks³. Ka see väide tundub jabur. Tõepoolest, väga head meetodit selle hindamiseks ei ole. Võime vaadata eri Euroopa riike ja analüüsida, kuidas sündimus neis riikides sooneutraalse abielu kehtestamisest alates muutunud on. Pilt avaneb üsna kirju. Mõnes riigis on sündimus kasvanud, mõnes muutumatu ja enamuses pisut langenud. Aga, oh üllatust! Sündimus on täiesti võrreldatavas mahus langenud ka neis riikides, kus abielu on siiani mehe ja naise vaheline liit. Üldisemas plaanis tundub olevat üsna suur loogiline hüpe teha järeldusi abielu soolisuse ja sündimuse vahel. Täpsemalt, et seda seost ei ole, kinnitavad need uuringud, mis on siiski otsustanud endale selle üsna tulutu seoseotsingu ette võtta⁴. Viimane näide taolisest argumendist (või argumentatsiooniveast) on hiljuti üsna palju kõlanud. Sooneutraalne abielu olevat oht meie julgeolekule⁵. Muidugi saab üks või teine isik väita, et tema ei ole valmis kaitsma riiki, mis võimaldab paaridel soost olenemata abielluda, aga sellest mingit tõsist julgeoleku ohtu järeldada on ilmselt veelgi suurem loogiline hüpe. Sama hästi (ja minu hinnangul veelgi õigustatumalt) saab samasoolises koosluses elav inimene küsida, et miks kaitsta riiki, mis tema õiguseid ei taga? Ainus võimalus sellisele väitele kinnitust leida olekski ilmselt teha representatiivne küsitlus Eesti inimeste seas, mille käigus küsida, et kas sooneutraalse abielu kehtestamise puhul ollakse valmis oma riigist ja kodanikukohustustest lahti ütlema. Mulle see tõenäoline ei tundu, pilk naaberriikides ei tõesta vähimalgi määral, et sooneutraalse abielu kehtestamine kaitsetahet kuidagi mõjutanud oleks ja seni kuni seda uuritud ei ole, see argument ei päde.
Nüüd aga jõuame lõpuks ometi argumendini, mis on päriselt uus ja millele tegelikult keskenduda sooviksin. Abieluvõrdsuse menetlemine ja kehtestamine moel, mil praegune võimuliit seda ette näeb olevat ebademokraatlik. See argument ei ole nii jabur, kui ta on silmakirjalik. Nii avaldasid täna “taaiseseivumise aegsed” riigitegelased, kelle hulgas on nii endine peaminister Mart Laar, nõukogudeaegseid juhtfiguure nagu Vaino Väljas, kui ka neid kes ühes persoonis mõlemat ühendavad nagu Arnold Rüütel, avaliku kirja samasooliste paaride abiellumisõiguse vastu⁶. Muuseas väideti, et olukorras, kus abielu mõiste muutmiseks olevat (oma programmides) mandaati küsinud vaid sotsid ja Eesti 200, kelle valimistulemus kahe peale oli vaid 22,6%, ei ole taolise otsuse vastuvõtmine riigikogus ebademokraatlik. Küsimust, kuivõrd demokraatlik on meestel, kes pole aastakümneid rahvalt mittemingisugust mandaati küsinud, oma arvamust peale suruda, siin lahkama ei hakka. Küll aga tekib küsimus, kas härrased riigitegelased hiljaaegu koalitsiooni mõistega kokku puutunud on. Juhul, kui ei ole, siis selgitan: esindusdemokraatiates, kus ühelgi erakonnal absoluutset enamust parlamendis saavutada ei õnnestu, luuakse üldjuhul koalitsioon. Koalitsiooni iseloomustab see, et kõigil partneritel on võimalus teatavat osa oma huvidest ja lubadustest ellu viia, seda aga mitte täiel määral. Nii on olnud, nii ilmselt ka jääb. Sama loogika alusel võime ju väita, et ka pensionireform sündis ebademokraatlikult. 2019. aasta valimiste eel lubas seda vaid Isamaa, kes saavutas valimistulemusena vaid 13%. Koalitsioonileppele truuks jäädes surus EKREIKE koalitsioon oma rahvalt saadud mandaadiga muudatuse siiski läbi. Enamgi võiks sellise argumentatsiooni alusel väita, et enne tänavusi valimisi oli ka näiteks Ukraina toetamine ebademokraatlik. 2019. aastal ei osanud keegi veel lubadagi Ukrainale toeks olemist. Sellise argumendi puhul tekib küsimus, miks meil üldse koalitsiooniläbirääkimised toimuvad. Kui legitiimsed on vaid otsused, mis kajastuvad must-valgelt nende erakondade valimisprogrammides, mis saavutavad kokku üle 50% valijatoetusest, võiksid erakonnad sama hästi pärast valimisi oma lubadused exceli tabelisse kirja panna ja vaadata, kus matemaatika klapib. Ning ärgem unusta: Reformierakond ei ole lubanud abieluvõrdsusele vastu seista. Võimuliit lubab lisaks abieluvõrdsusele (mis oli tõepoolest vaid sotside ja Eesti 200 lubadus) vastu võtta ka kooseluseaduse rakendusaktid (mida lubas Reformierakond). Kõik valitsuspartnerid täidavad oma lubadusi ja oma kohustust oma valijate ees. Kui see ei ole esindusdemokraatia ideaal, siis mis see on?
Sama vähe peavad vett kõiksugu argumendid, et sooneutraalset abielu ei tohiks seadustada, kuna rahvaenamus olevat sellele vastu ja eriti kurb on, et sedalaadi ebaadekvaatsed arvamusavaldused tulevad nii mõnigi kord politoloogilt⁷. Rääkimata sellest, et on uuringuid, mis tõepoolest näitavad, et taolisel abielumõiste muutmisel on oluliselt rohkem pooldajaid kui vastaseid, siis ega seegi erilist olulisust oma. Miks? Sest Eestis ei võeta seadusi vastu arvamusküsitluse teel. Muidugi saaks teha siira üleskutse otsedemokraatiale üleminekuks, aga seda enamasti ei tehta. Küsitluste tulemused huvitavad arvamusavaldajaid vaid siis, kui tulemused ka nende enda maailmavaatelisi seisukohti kinnitavad. Rääkimata sellest, et demokraatia on enamat kui enamuse tahtel vähemusest üle sõitmine.
Viimaks saamegi järeldada, et kuna arvamusavaldajad ei ole enamasti lollid inimesed (vähemalt seda ma eeldan) ja tegelikkuses mõistetakse, et esmapilgul justkui päriselulised mured seoses sooneutraalse abieluga taanduvad eranditult täielikule nonsense’ile, siis muutub ka ilmseks, et sedalaadi argumentide põhjaks on emotsionaalsed eelistused – maitseküsimused. Olgem ausad, sooneutraalse abielu vastastele ei meeldi homod, sest miski muu ratisonaalselt põhjendamatut vastasseisu muidu ei selgita. Ja enamgi: astuge samm oma egost kaugemale ja tunnistage üles, et see, mis teile või kellelegi teisele lihtsalt meeldib või ei meeldi, ei peaks dikteerima meie ühiskonnakorraldust.
¹ https://www.err.ee/1608972698/urmas-viilma-esimese-voimaluse-poliitkultuur
² https://jamanetwork.com/journals/jamapediatrics/fullarticle/2604258
³ https://arvamus.postimees.ee/7764946/juri-toomepuu-abieluvordsus-vaartuslik-voi-vaar
⁴ https://www.reuters.com/article/idUS397711017020130325.
⁵ https://arvamus.postimees.ee/7768760/alo-malt-abieluvordsus-kui-julgeolekuoht
⁸ https://humanrights.ee/2023/05/ule-poole-eesti-inimestest-toetab-abieluvordsust/